Eesti Hobune

Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Tõug on elanud Eesti aladel sama kaua kui eestlane ise. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma ja on üks väheseid, kes on säilinud peaaegu muutumatuna tänini. Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm Iooduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks. See tähendab,et eesti hobune on arenenud ja kohanenud eluks põhjamaises kliimas. Eestis tuleb ta sobival ja piisavalt suurel maaalal vabana toime ilma inimese kõrvalise abita. Hea kohastumus kliima ja pinnasega on muutnud ta vastupidavaks ja siinsetele aladele kõige sobivamaks tööloomaks. Just sel põhjusel on nurjunud kõik katsed eesti hobust muuta, ristatud hobused ei ole olnud samaväärsed oma vastupidavuses ja jõudluses teha tööd sel vahelduvailmelisel ning kohati raskel maastikul. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist.

Eesti hobust on väga palju välja veetud teistesse riikidesse ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid. 12.-13. sajandil vedasid Eestist hobuseid välja peamiselt Novgorodi kaupmehed.
13. sajandil kasutati eesti hobust sõjahobusena, eriti palju rootsi ajal Iahingutes, Peeter I hindas seda hobust väga kõrgelt ja palju hobuseid viidi Venemaale.

Kuni 18. sajandini oli eesti hobune levinud talupoegade seas Liivi-ja Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse.

Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921. 1938 toodi Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin.

Nõukogude võim peaaegu hävitas selle vana tõu. Pelgalt Lääne-Eesti saartel ellu jäänud hobuste populatsioon oli 1990. aastateks nii väike, et tõug kanti 2001. aastal ohustatud tõugude nimekirja. Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.

Praeguseks on hobuste arvukus oluliselt tõusnud, neid on Eestis paarituhande ümber, ning eesti hobune on saanud auga tagasi rahvustõu nimetuse.

Tõu omadused

Mitmekülgne tarbehobune

Tänane eesti hobune on vahetanud oma tööhobuse rolli suuremalt jaolt ratshobuse oma vastu. Peamiselt ponikasvu hobune on suurepärane laste ratsahobune, kuid on tugev, kandes vaevata ka täiskasvanud ratsanikku. Rakendust leiab ta nii ratsasakoolide õpetushobusena, turismi-, pere-, rakendi- kui tööhobusena. Suurem osa siinseid lapsi õpib ratsutama eesti hobusega, kes on rahumeelsed ja pikaealised. Metsahobuste järeltulijana on nad tugevad tervisega, iseseisva otsustusvõimega ning äärmiselt intelligentsed.

Edukas sportlane

Parimad eesti hobused on küündinud ponispordis rahvusvahelisele tasemele.
Valikulise tõu sisese aretuse tulemusel on eesti hobune muutunud kergemaks ja tema liikumine avaramaks.
Kolm võrdselt head allüüri ning tihti ka hea hüppevõime ja tahe. Teisalt on säilinud osades liinides heade veoomadustega hobuseid, keda kasutatakse eelkõige rakendispordis, aga ka tööle rakendatuna.

Värvus:

Eesti hobuse silmatorkavaimaks omaduseks on tema värvus. Ta on üks värvusterikkamaid tõugusid maailmas, kus tõus esinevad kõik värvused, soovitavalt ilma suuremate märgisteta peal, jalgadel ja kerel. Esinevad kõik põhivärvused ja neile lisaks hall, kollane, võik, hiirjas, ulukvõik, kimmel, hõbevärvused ja erinevad varjundid ning kombinatsioonid, kokku üle 30 variatsiooni. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt:

25,8% kõrvid,
15,3% raudjad ja punased,
11,1% mustad,
20,5% hallid,
10,0% kollased,
11,6% võigud,
5,3% hiirjad ja
0,5% albiinod.

Kehaehitus on aborigeensele tõule iseloomulik

Pea on väljendusrikas, uhke, keskmise suurusega, laia laubaga, veidi nõgusa profiiliga, keskmise suurusega kõrvadega.
Silm on suur, elav, sõbralik. Lõuapärade vahe vaba liikumine.
Kael keskmise pikkusega, hästi arenenud lihastega, hästi ja kergelt ühendatud kuklaga ning tiheda lakaga.
Piht keskmise pikkusega, hästi lihaseline ja seljale ulatuv. Abaluud ja õlavarred keskmiselt pikad.
Rind sügav, Iai ja kumera roietekaarega.
Keha on ristkülikukujuline, hästi ühendatud hobuse ees- , kesk- ja tagaosa: selg keskmine, lihaseline, nimme lühike, kube lühike.
Jalad on hästi musklis, kuivad, selgelt väljendunud liigestega, keskmise pikkusega sõrgats, hästi vormitud tiheda kabjasarvega kabjad ja keskmine jala pikkus.
Liikumised ehk allüürid. Eesti hobuse samm ja traav peab olema hoogne ja avar, jäsemete liikumissuund otse ja ettepoole suunatud.
Turjakõrgus soovitavalt 138 . . . 148 cm. Keskmine turjakõrgus täkkudel 144 cm, märadel 143 cm.

Tervis

Eesti hobune peab olema tugeva tervisega, hea sigivusega ja pärilike vigadeta. Kasutusiga peab olema pikk.
Eesti hobune peab omastama elatussööda Iooduslikult karjamaalt ilma lisasööta andmata.
Talveperioodil vastavalt hobuse kasutusintensiivsusele minimaalse täiendava lisasöödaga.

Jõudlus ja iseloom

Soovitav on sajandite vältel väljakujunenud hästi vastupidav, suure töötahtega, mitmekülgseid eeldusi omav eesti hobune. Ta peab olema sõbralik, samaaegselt tasakaaluka temperamendiga. Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.

Loe lisaks Eesti Hobuse Kaitse Ühingu kodulehelt eesti hobuse tõu taustast, huvitavat lugemist leiad ka eesti hobuse tõu esiajaloo kohta, ja kahes osas fakte ja fakte2.

Loe Key Hobumajanduse lugu ja tutvu meiega lähemalt

Helista julgelt: 5129686 (Key)