Tabanipäev ehk tehvanipäev on 26. detsember – teine jõulupüha. See on pühaku mälestuspäev nagu paljud teisedki rahvakalendri tähtpäevad, nimeandjaks püha Stefanus (Stephanus). Lääne-Euroopa keskajast on teada legend, mis seletab Stefanuse kujunemist hobuste patrooniks. Stefanus oli kuningas Herodese tallimees. Kui ta jõuluööl väljas hobuseid jootis, nägi ta Petlemma tähte säramas ja sai teada Jeesuslapse sünnist. Herodes, kuuldes, et maailmale on uus kuningas sündinud, käskis riigis kõik poisslapsed hukata, Stefanus aga lahkus tema teenistusest, et jumalat teenida.
Kuna Stefanus oli üks seitsmest Jeruusalemma diakonist, sai temast diakonite kaitsepühak. Ikonograafias ei kujutata teda koos hobusega, nagu on ratsasõdalane püha Georg, tema atribuudiks on kivid – esimese kristlasena märtrisurma läinud Stefanus loobiti kividega surnuks.
Germaani rahvaste kalendrikombestikus liitus pühakskuulutatud esimärtri mälestuspäeva tähistusse mõndagi hobustehooldusesse puutuvat. Hobuseid tuli sel päeval eriti hoolikalt puhastada ja kammida, et söödikud neid suvel kiusama ei tuleks. Hobuste toidukäru lükati tallist välja, et taevane nimbus kaste näol hekslitele rammu annaks ja hobused kogu aasta terved oleksid. Mõnel pool kinnitati talliuksele Stefanuse pilt või löödi kirves uksepiida sisse, või tehti hobusega kiire sõit ümber kiriku, et nõidus ega haigused hobustele külge ei hakkaks. Hobustele õnnistuseks pidi olema ka eraldi küpsetatud stefanileiva annetamine vaestele.
Meie põhjanaabrite tavandis on seos hobustega hästi iseloomulik. Soomes mindi tabanipäeva õhtul hobusega reesõitu tegema, hobune pidi olema hästi toidetud ja südilt jooksma. Kirikust kojusõidul läks võiduajamiseks, kes teistest ette jõudis, oli kogu aasta tööde-toimetustega teistest peredest ees. Ühel peremehel olnud hea hobune, nii saadigi teistest ette. Siis regi kaldus ja perenaine pudenes teele maha. Ei olnud peremehel mahti oodata, kihutas edasi ja jõudis esimesena koju. Alles siis pööras hobuse ringi ja läks perenaist ära tooma. (Seda naljajuttu on räägitud ka Eestis, kuid ikka seoses jõululaupäevase kirikusttulekuga.) Sälg pandi esimest korda ree ette tabanipäeval, see oli põnev ja meeldejääv sõit. Noored mehed käisid ratsa perest peresse. Ratsahobusele pakuti mati seest kaeru; tema pähe, turjale ja selga kallati sortsuke õlut, seejärel maitses toobist õlut kogu meespere.
Tabaniveetmine oli pooleldi riituslik toiming, see võeti ette hobusetallis. Talli läks ainult meespere, naistel sinna asja polnud. Kaasa võeti söögi- ja joogipoolist, kuid tagasi ei võinud midagi tuua. Kui selleks puhuks oli keedetud metsjänes, pidid söömisel luud terveks jääma, et hobused oleksid kogu aasta terved. Andmeid on ka havikala söömisest. Kõrvale rüübati õlut ning võeti lonks viina. Karjalas on Stefanuse nimekujuks Teppo (Teppana). Matka-Teppot – teejumalat peeti kaitsjaks pikkadel talveteekondadel, hobuste patroonilt loodeti ühtlasi kaitset teel olevatele inimestele.
Meelelahutusliku poole pealt väärib tutvustamist jõuluaegse maskeeritult perest peresse käimise kombe seostumine tabanipäevaga. Soomemaal võis kellukeste helinal tuppa astuda laululine seltskond, sealhulgas jõulusoku välimusega tabanipukk, tabanitaat ja -eit, pruut ja peig, sepp, kuningas Murjanimaalt (ilmsesti kuningas Herodes ise) ja tema murjanitest sõdurid. Lauldi kuningas Ruotuksest (Herodesest) ja tema tallisulasest Tapanist. Ühes kombekirjelduses on juttu hobusest, kelle pea oli tehtud paberist või riidest, peas valjad, sabaks viht, küljekaared kadakast, valge lina üle ja saapad külgedelt alla rippumas, nagu istuks mees ratsu seljas. Tegelikult astus ratsanik mööda põrandat, näha oli vaid ülakeha. Hobusega käis kaasas meestesalk. Teinekord aeti aknaaugust sisse pikk ritv või lubati ahju lahutama hakata. Tavaliselt siiski küsiti vaid: “Onko Tahvana kotona?” – Kas Taban on kodus? Seda tuli mõista tähenduses: Kas õlut on? Pärast joodava pakkumist sooviti nagu meie mardi- ja kadrilauludeski, peremehele head hirnujat hobust, kel saba katuseharjani, ning perenaisele head lüpsilehma. Mõnes talus peatuti pikemalt, teel võeti jalgsitulijaid ree peale. Sageli jäid tabaniajajad kuhugi kogu pikaks talveõhtuks jõulumänge mängima, tantsima ja muidu aega veetma.
Eesti rahvakalendris on tabanipäev soomemõjulisena tuntud olnud põhjarannikul. Teateid on Jõelähtme, Kuusalu ja Haljala kihelkonnast ning Simititsast – eesti asundusest Ingerimaal, kuhu elama siirduti 19. sajandi lõpukümnenditel. Harju-Madise ja Risti koguduse pastor Johann Forselius (eesti rahvakooli algataja B. G. Forseliuse isa) kirjutas 1684. aastal, et “tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi”. Kuusalu kihelkonnast pärit rahvaluulehuvilise botaaniku Gustav Vilbaste meenutuse järgi ei mäletatud Kolga ranna külades, mispärast tabanipäeval hobune tuppa toodi, neile õlut juua pakuti ja nende kõrvu õllega pesti, kuid küsitletavad olid siiski arvanud, et küllap seda tehti hobuste õnne pärast.
Vilbaste seletuse järgi olid tabanid moonutatud välimusega nagu mardi- ja kadrisandidki: kasukas tagurpidi seljas, nägu kaetud, kuid neil polnud luba esimesest aampalgist – tabani õrrest kaugemale tulla. “Õlut ajama” minnes võeti lähker selga, ka tähendas tabaniajamine rohkem küla peal söögi ja joogi otsimist, kui reesõitu. Pärast pruugiti saadud andisid ja tantsiti. Emakeele Seltsis leidub 1926. aastal Haljala kihelkonnast kirja pandud tekst, milles tabanid on heakorrainspektori rollis: “Mustoja külas valitseb komme, et küla noored mehed koguvad talvel kokku, määrivad näod nõgiseks ja käivad lauldes talust tallu, pühivad kadakaokstega ahjuauku, ise sealjuures lauldes:
Kui pääle pühi keris must,
siis taban tarviline just.
Perenaine peab neile sealjuures midagi andma, sest vastasel korral määrivad nad perenaise näo okstega nõgiseks; selle järele lähevad nad suure naeruga järgmisse tallu.”
- aastal Eesti Rahvaluule Arhiivile saadetud pärimusteate järgi anti vanasti Vergi külas teenijatele hobune kirikussesõiduks esimesel jõulupühal, pererahvas ise sõitis kirikusse teisel jõulupühal. Niisiis peeti olulisemaks ikkagi tabanipäeva.
Eestimaa tabanilaulus on tabaniajajate rõivaerisusi kirjeldatud järgmiste sõnadega:
Taban on takusta tehtud,
koera karvust on koodet [kootud],
undinahast ommeletud.
Taban ise on, nagu soomlaste tabanilaulus, “uoste erra” (hobuste jumal). Värss “ruode kuldane kuningas” jääks küll arusaamatuks, kui poleks teada, et siin on taustaks legend kuningas Herodese tallimehest, teise lauluvariandi järgi “suurte ruodude sulasest” (suure Herodese sulasest).
Tabanine poisikene,
Tabani uoste erra,
suurte ruodude sulane…
Eesti tabanilaulust on üldse teada vaid üksikuid nappe katkeid. Seda haruldasemad on Kuusalu Tapurla külast veel 1973. aastal saadud värsiread. Olgu siin ritta pandud kõik, mis nendes kirjapanekutes hobuse kohta leida on. Ilmsiks tuleb hobuste püha rahvausundiline tähendus: kui sel pühal hobust kostitada, püsib ta kogu aasta ergas.
Obune joi ja norsuteli,
varssa pääda püöriteli…
Obu oli suolassa künässä,
siält tous üles üppamaie,
(Tapurla variandis: hirnumaie),
mäe pääle mängimaie.
Allikas: Ajakiri Oma Hobu, detsember 2004. Autor Mall Hiiemäe on Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur.
